Failide tarbimine, hoiustamine ning jagamine enne ja pärast veebi
FTP ehk failiedastusprotokoll oli olemas juba enne veebi. Esmase spetsifikatsiooni kirjutas Abhay Bhushan 1971. aastal. Kuigi FTP kujunes oluliseks tööriistaks failide hoiustamisel ja edastamisel, ei levinud see kohe massidesse. Põhjus oli ilmselt liigne keerukus tavainimese jaoks. Endiselt oli populaarne viis faile edastada e-kirjaga, kuigi sellel olid mahu piirangud. Suuremaid faile aga kanti tihti kaasas mälupulgal. Seda probleemi märkas ka Drew Houston, kellel oli komme korduvalt oma mälupulka maha unustada. Ühel päeval, kui mälupulk koos olulise sisuga oli jälle maha ununenud, hakkas ta mõtlema miks inimesed ei kasuta olemasolevaid tehnoloogiaid. Oli ju pikalt olemas olnud juba FTP, mis võimaldas faile saata ja hoiustada nii, et nendele pääseb ligi ka teistest arvutitest. Mõistes, et FTP on tavakasutaja jaoks liialt keeruline, hakkas ta disainima uut tehnoloogiat. Sama oluliseks kui uus tehnoloogia, kujunes ka lihtne ja selgitav video, mis näitas kuidas iga inimene saab ükskõik mis faili lohistada kausta, ning saab sellele ligi ükskõik mis seadmest. 2007. aastal asutas Drew Houston koos Arash Ferdowsiga idufirma nimega Dropbox. 2009 aastal oli Dropboxil 50 miljonit kasutajat ning iga sekund lisandus üks uus kasutaja. Vajadus failidele ligi saada erinevatest seadmetest ja neid turvaliselt hoiustada oli olemas juba enne veebi ning on oluline ka praegu. Läbi ajaloo on proovitud erinevaid lahendusi, kuid võitnud on just need, mida on lihtne kasutada ja mis on inimeste lähedased. Ilmselt ei kao see vajadus ka lähitulevikus kuhugi ning suure tõenäosusega näeme veel paremaid täiustusi ja ka uusi lahendusi.
Lisaks nendele praktikatele, mida on veebi tulek täiustanud, on ka neid, mille internet välja suretas. Piraatmuusika ja -filmidega kaubeldi müügiplatsidel juba enne internetti. Sellest hoolimata seostatakse piraatlust tihti just veebiga. Tõsi on, et internet tegi piraatluse inimestele lihtsamaks ja lisas sellega hoogu juurde. Ilmselt kõik 90ndatel kasvavad noored on vähem või rohkem kokku puutunud piraatmuusika ja -filmidega. Samas tundub mulle ka ülekohtune süüdistada internetti või mingeid konkreetsemaid tehnoloogiaid, näiteks torrenteid, piraatluses. Nad on küll tekitanud ideaalsed tingimused piraatluse levimisele, aga kui inimesed ei ole valmis muusika või filmi eest teatud summat maksma, siis võib sellest teha ka muid järeldusi. Piraatlus ei näita ilmtingimata seda, et inimestel ei ole raha originaali eest maksta. Kasutamisharjumused on uute tehnoloogiate tulekuga lihtsalt muutunud. Muusika ja filmide tarbimine internetis on inimeste jaoks väga mugav. Seda tõestavad ka viimastel aastatel populaarseks saanud voogedastusteenused, näiteks Netflix ja Spotify. Tänapäeva noored tarbivad muusikat ja filme pigem just nendelt kanalitelt ja mitte nii väga torrentitest tõmmates, ning on kvaliteetse sisu ja hea kasutajakogemuse eest nõus ka maksma. Kogu selle arengu taustal on läänemaailmas füüsilistel turgudel täiesti ära kadunud piraatmuusika ja -filmidega kauplemine. Kokkuvõtteks võiks ju siis isegi väita, et internet hoopis lahendas piraatluse probleemi, mitte ei tekitanud seda.
 |
| Dropbox´i esimene demo |
Kommentaarid
Postita kommentaar