Autoriõigused või kodaniku privaatsus?

 Rick Falkvinge ja Christian Engström kirjutavad oma raamatus The Case for Copyright Reform kuidas autoriõiguseid reformida. Milleks selline reform? Inimkonna arengut on alati edasi viinud koostöö. Keegi on ühes asjas hea ning teine teeb midagi teist hästi ja toimub areng. Kui mingid tehnoloogiad või teadmised on kättesaadavad ainult teatud inimgrupile, siis takistab see inimkonna arengut. Lisaks tekitab see osadele inimestele suuremad privileegid, mis omakorda tekitab ühiskonnas lõhet. Kujuta ette, kui burgereid võiks müüa ainult McDonalds ja ülemaailma ei olekski võimalik teistsuguseid burgereid osta? Või kui kaasaegseid autosid võiks müüa ainult Ford? Praegused autoriõiguse seadused ja suunad seda just teha üritavadki.

 

Pilt: https://www.theguardian.com/music/

Kirjutan natuke lähemalt ühest olulisest raamatus välja toodud ideest,  failide jagamise legaliseerimisest ja privaatsuse tähtsusest. Raamatu autorid väidavad, et inimeste omavahelist failide jagamist ei tohiks keegi kontrollida ja arvan, et see nii ongi. Samuti nagu kui sa oma raamatut naabrile laenad või sõber sõidab sinu autoga, ei pea nad kirjanikule, ega autotootjale eraldi tasu maksma, peaks olema ka normaalne igasuguste failide jagamine. Sellist tegevust kontrollida ei ole ilma privaatsuse rikkumiseta võimalik. Teiseks on see täiesti vastuvoolu ujumine. Tõsi, internet võimaldab levitada faile rohkematele kui ainult su naaber. Aga see ei keela artistidel raha teenida. Raamatus mainitakse, et iga ettevõtja peab ise nuputama, kuidas teha ärimudel, millega raha teenida. Nii on see ka teistes valdkondades ja peaks olema ka kultuurivaldkonnas. Mainitakse veel, et ei ole mingit konflikti failide vabalt jagamise vahel ja autoritel õiglase tasu saamise osas. Seda tõestab ka see, et failide jagamine on juba toimunud pikka aega ja endiselt toodetakse palju loomingut. Vaadates Eesti artiste, siis tundub, et on inimesi, kes teenivad rohkem kui Eestis eales varem võimalik teenida on olnud. Seda kõike just tänu internetile. Seepärast ei ole uute, mugavate ja populaarsete tehnoloogiate vastu mõttekas võidelda. Andekad kohanevad olukorraga ja leiavad uusi lahendusi ning teenivad isegi paremini. Need, kes ei suuda leida toimivat ärimudelit, kipuvad võitlema vananenud ärimudelite eest. Süüdistada uut tehnoloogiat enda isikliku kasumi vähenemises on väga silmakirjalik. Isegi kui see vastab tõele, ei kaalu kellegi isiklik kasu üle seda kasu, mida ühiskond nendest tehnoloogiatest saab. Üks viimase aja halb näide on võtta meie enda eesrindlikust E-riigist, kus uue määrusega vägivaldselt maksustati igasugused andmekandjad (telefonid, arvutid, mälukaardid jne.). Arhailiselt kõlav tühja kasseti maksu üks eestvedajaid Vaiko Eplik, esindas Eestit eurovisioonil lauluga „Eighties coming back“. Uus määrus tekitab 40aastat tagasi liikumise tunde küll. Praegu on käimas striimimisajastu ja keegi ei kogu enam muusikat andmekandjatele. Sarnaselt oleks võinud selle tasu määrata mõnele teisele suvalisele tootele. Näiteks pakkus mu kolleeg välja idee, et maksustada voodi. Idee selles, et kui ta oma lemmikartisti palju kuulab, siis võib ta teda ja tema loomingut (ebaseaduslikult) unes näha. 

Viited:

The Case for Copyright Reform -

http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf